Kagu-Aasia tuur vol.2

Myanmari külastamine on alati vastuoluline. Võiks öelda, et isegi eetiline küsimus. Alates 1995-st aastast on Myanmari tuntud vabadusvõitleja tütar ning tunnustatuim opositsiooni liider Aung San Suu Kyi, rahvasuus tuntud ka lihtsalt The Lady, korduvalt pöördunud muu maailma poole palvega: „Külastage meid hiljem". Sellele üleskutsele on olnud tugevaid pooldajaid. Aga ka vastaseid.
Boikoti pooldajate arvates toetavad turistid oma rahaga valitsevat Huntat, mida viimane hädasti vajab, pikendades seeläbi veelgi agooniat, milles riik sipleb juba kümneid aastaid. Ning lisaks eelnevale kasutab valitsus turismiga seotud kohtade arendamiseks sunnitööjõudu, rikkudes sellega jõhkralt inimõigusi.
Turismi pooldajad leiavad siin siiski, et turism on ainuke võimalus kohalike jaoks teenida lisatulu ning saada ühendust välismaailmaga. Boikoteerijate kahjuks kõneleb ka teatav silmakirjalikkus, sest miks mitte boikoteerida siis juba ka näiteks Kuubat, Tiibetit või Hiinat, kus lood inimõigustega samuti mitte rohkem kui korras. Dalai Laama on omaltpoolt teinud kõik selleks, et kutsuda muud maailma külastama Tiibetit ning seeläbi teadvustama Tiibetis valitsevat probleemi.
Nii et kokkuvõttes on otsus igaühe enda teha. Meie otsuseks oli minna.

Veendusime selle otsuse õigsuses üsna mitmel korral hiljem ka kohapeal, vesteldes kohalike inimestega septembridemonstratsioonidest ja suhtumisest turismindusse. Ühe huvitavaima argumendina toodi välja fakt, et vaid turism on sundinud valitsust arendama riigis internetti ja telefonisidet. Ning just selle puudumine oli üks peamisi põhjuseid, miks valitsusel õnnestus rahvahulki omavahel isolatsioonis hoida ning demonstratsioonid nõnda kiirelt ja tõhusalt maha suruda.

Viimase aja sündmused riigis on paraku vahendanud turistide voogu pea kümnekordselt. Turistide vähesust oli tunda igal hetkel. Maandudes riigi moodsaimal ja suurimal endise pealinna Mandalay lennuväljal, sai meie lennuk uhkes üksinduses rulleerida üle kogu lennuvälja. Väike 70-ne kohaline lennuk oli täis pakitud pooleks nii kohalikke kui ka Hiina ärimehi, kes siin suuremat osa riigi majandusest omavad. Peale meie ei ühtegi rännumeest.

Lennujaamas puudus ka igasugune nn turismiinfo, kust esmast teavet transpordi ja ööbimise kohta saada. Hiina Birma saatkonnast saadud turismibrozüüri ei soovinud me siiski kasutada, sest see sisaldas vaid riiklike hotelle ning see ei sobinud kokku meie sooviga vältida valitsusele kuuluvaid ettevõtteid ning toetada vaid kohalikku eraettevõtmist. Valjudes lennujaama hoonest, leidsime suht kiiresti autot meenutava sõiduvahendi ning palusime end kesklinna sõidutada. Tunnine teekond linna suunas oli vägagi kirgastav, justkui rännak ajas kolm sajandit tahapoole.

Teeservadel liikuvad vesipühvlitega vankrid ning taamal laiuvad riisiväljad täis askeldavaid põllutöölisi kõige algelisemate põllutööriistadega, olid kõik kokku justkui kaadrid ajalooraamatutest. Olime lõpuks päral!

Mandalay oli Myanmari pealinnaks enne Briti koloniaalperioodi ning kannab täna kultuuripealinna staatust. Linn ise ei ole kaugeltki ilus, kui pidada silmas kõike seda, mida siia ehitatud viimasel sajandil. Huvitavaks ja põnevaks teevad selle koha siiski siinsed kloostrid ja pühakohad. Eriti mõjusad on senini säilinud tiikpuu puidust ning ohtrate puitnikerdustega kloostrid, mida mitmes kohas kohtasime. Puit mõjub soojemalt ja elavamalt kui kivi ning on tugeva sisendusjõuga.

Lihtsad ideed mõjuvad alati geniaalselt. See käib kindlasti ka Kuthodaw Pagoodi kohta, mis on ristitud "maailma suurimaks raamatuks". Kesk-stuupa ümber on rajatud 729 väike-stuupat, milles igas ühes on marmortahvel raamatu ühe leheküljega.

Tundub, et Myanmaris on saanud reegliks, et iga uus valitseja valib riigile ka uue pealinna asukoha. Nii tehti seda sajandeid tagasi ning sama harrastab ka tänane Hunta valitsus. Mandalay ümbruses on mitmeid endisi pealinnu (Amarapura, Mingung, Sagaing), millega tutvumist siin ohtralt iga nurga peal pakutakse. Ning neid tasub kindlasti külastada. Veendusime selles ise.

Surematuse linna, Amarapura, lähistel käisime Mahagandhayon Kyaungi mungakloostris. Väga mõjus vaatepilt avanes munkade ennelõunasele söögikorrale mineku jälgimisel – tuhanded mungad hiirvaikselt rivis liikumas, igaühel käes anum toidu kogumiseks. See on munkadele ka ühtlasi viimane söögikord päevas. Mungaelu on teadagi kasin.

Üheks vaatamisväärsuseks Myanmaris on kindlasti inimesed ise, kelle sõbralikku naeratust jätkub kõikjale. Eriti päikeseline on see Myanmari naiste puhul, kelle näod on alati kaetud Thanakha puust tehtud loodusliku puudriga, mis käib nii make up-i, näohooldusvahendi kui ka päikesekaitse eest. Mehed harrastavad veel senini kanda sarongina seotavaid seelikuid, mis on tõenaoliselt kaasa tulnud ajast, mil oldi osa Briti Indiast.

Myanmari tuiksooneks on kogu riiki põhjast lõunani läbiv Irrawaddy jõgi. See on ka suurepäraseks võimaluseks liikuda sujuvalt edasi Mandalayst Bagani suunas. Jõereis kestab terve päeva ja on võrreldav sarnaste jõeretkedega mööda Nigerit ja Niilust.

Jõereisi sihtpunkt on UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud müstiline Bagan, mis on samuti Myanamary üks kunagisi pealinnu ning mille õitseaeg jäi 11-13.sajandisse.

42-l ruutkilomeetril on kokku üle mitmetuhande templi – kloostri ja stuupa. Seda on rohkem, kui jõuab ette kujutada. Esimesel päeval rentisime hobukaariku ning sõitsime terve päeva templite vahel ringi. Teisel päeval tuuritasime jalgratastega. Eriti kaunis ja igavikuline on päikeseloojangu vaatamine.

Baganist võtsime suuna Inle järvele mis on koduks peamiselt Intha inimestele. Merepinnast pea kilomeetrikõrgusel laiuv 22 km pikkune ja 11 km laiune järv asub tasandikul, mis jääb maaliliste mägede vahele. Koik, mis siin on, on seotud järvega. Kokku arvatakse siin elavat ca 130 000 inimest.

Järve peal asub ka suurem osa teivastel seisvatest küladest.

Vee peale on loodud ka ujuvad aiad, kus kasvatatakse kõike muud eluks vajalikku, kala tuleb (loe: ujub) nagunii koju kätte. Mandrilt tuuakse mullamättaid ja istutatakse need vaiade otsa, mis hoiavad kokkukasvanud mättaid minema ujumast. Nii on siia rajatud lausa kasvanduste kaupa näiteks tomatiaedu.

Paadiga mööda järve liikudes ei pääse ka kõikvõimalikest käsitöö kohtadest. Tekstiili, metalli, tubaka jms sarnase tootmine toimub veel täna kõik samal tasemel nagu meie esivanemad tegid seda sadakond aastat tagasi. Eriline on siinsete naiste oskus toota tekstiili lootoselillede varte sees olevast venivast niiditaolisest sasist. Kangastelgedel kootakse ta riideks ja kokku moodustub selline kotiriide moodi tõeline ökokangas.

Inle jarv on tuntud siinsete kalurite eksootilise aerutamiskunsti poolest, mis on saanud yhtlasi ka jarve tunnuskujundiks. Aerutamine toimub yhe jalaga paadi tagaosas seistes ning teise jalaga aeru soudes, mis jatab molemad kaed vabaks toimetamaks kalavorkudega.

Inle järvel on võimalus kohtuda ka Padaungi hõimu naistega, kelle päriskoduks on põhja-Birma, Tai piiri poolne osa. Hõimu eripäraks on naistele kaelavenituseks seatavad pronksist võrud, mille eesmargiks on pikendada naise kaela niipalju kui võimalik. Võrude seadmist alustatakse 6-7 aastaselt ja mida enam neid juurde tuleb (iga kahe aasta tagant uus) seda väärikamaks naise staatus muutub. Suurimat karistust Padaungi naisele, kui võrudest ilmajätmine, olla ei saa.
Tänaseks on Padaungi hõimus alles ligi 7000 naist, kes iga päev kannavad endaga kaasas ligi 2-3 kg kaelavõru.

Vana aasta viimasel õhtul sõitsime kanuuga mööda kitsaid sisekanaleid ning jõudsime päikseloojanguks keset hõbedasi riisipõlde teivastel seisva kloostrini. Eemalt vaadates tühjana seisev klooster oli siiski koduks ühele mungale, kes oli ütlemata rõõmus meie saabumise puhul. Pühamees oli 68 aastane ning veetnud siinses kloostris juba 28 aastat. Vestlesime temaga kuni väljas pimedaks laks, soovisime talle head vana aasta lõppu ning läksime ööbima järve lähistel olevasse Nyaungshwe külakesse.

Meie reisi lõppsihiks sai Yangonis asuv Myanmari kõige püham koht Shwedagon'i pagood. Väidetavalt olevat siin rohkem kulda kui Inglise Pangas. 98 m kõrgune kuldlehtedega kaetud stuupa kõrgub ja domineerib üle kogu linna. Legendi järgi on stuupas säilitatud viimase Buddha 8 juuksekarva ja kolme eelneva Buddha säilmed.

Shwedagon'i pagoodil on seos ka Eestiga. Siin tegutses oma elu viimases pooles pühamehena Eesti kuulsaim budist Vend Vahindra (1873-1962), kodanikunimega Karl Tõnisson, kelle XIII Dalai Laama nimetas Esimeseks Läti, Eesti ja Leedu Budistlikuks Peapiiskopiks.

Viimase päeva õhtu veetsime Yangoni keskväljaku ääres paiknevas interneti kohvikus. Just siin ümbruses toimusid riigi viimased septembrikuised meeleavaldused. Esimesi asju, mis koheselt suleti, oli loomulikult siinsed internetipunktid. Hunta teeb kõik selleks, et info levikut piirata. Viimase üllatusena tõsteti just meie siinviibimise ajal kõikide satelliit TV omanike aastamaksu tasemeni, mis sisuliselt sunnib kõiki sellest loobuma. Käekiri tuleb vägagi tuttav ette!

Oleme täna juba teist päeva Laoses ja ei suuda ikka harjuda olukorraga, kus elekter on olemas 24 h ööpäevas, kus internetile ligipääsu ei piirata ning kus majaseinast vaatab vastu ATM automaat. Kohalikud ei oska siin ilmselt arvatagi, kui õnnelikuna nad end võrreldes Myanmari rahvaga tundma peaksid.

Muidugi on igal mündil kaks külge. Myanmar on veel puutumata turistide hordadest ning seetõttu ka äärmiselt ehe. See oli meie jaoks siiani üks mõjusamaid kogemusi.

Tervitused ja head uut aastat!!!

Saime lopuks internetti ja anname vaikse ülevaate, mis viimastel nädalatel teinud oleme. Alustasime Hiinast ja püüamegi enne Birma muljete jagamist need muljed ära setitada.

Hiina meeletult suur territoorium kätkeb endas mitte ainult väga vaheldusrikast loodust ja kliimat, vaid ka värvikaid erinevaid etnilisi rahvuskilde ja kultuure. Mõistagi on kultuurirevolutsioon viimase osas teinud kohutavat laastamistööd, kuid sellest hoolimata võib veel tänagi, eelkõige Hinna lõunapoolsetes provintsides, kohata vägagi kirevat elu-olu.

Jõudsime Hiinasse kohale läbi Guangzhou, mis jääb Hongkongist paarsada kilomeetrit lääne poole. Kuna suurlinnade külastamine oli plaanitud reisi lõpuossa, siis jäi ka kokkupuude Guangzhouga esialgu vaid lennujaama tutvuseks. Siit siirdusime juba mõne tunni pärast edasi oma esimesse sihtpunkti, Guilini. Tulime küll Tallinnast 25 laiuskraadi lõunapoole aga ilmastikust seda kuidagi aru saada ei olnud. Guilin võttis meid vastu jaheda ilmaga, mida omakorda võimendas äärmiselt kõrge niiskustase ja uduloor, mis kattis kogu linna. Nii et meie esimeseks ostuks said villased kindad Guilini keskturult ):

Hoolimata jahedast hooajast, toovad aga maailmakuulsad riisiterrassid ja karstilised mäevormid ka talvisel ajal siia tuhandeid turiste. Meie üllatuseks olid enamus neist kohalikud ehk hiinlased ise. Hiina siseturism on võimsalt arenemas ning moodustab juba praegu suurema osa turistide hulgast. See aga omakorda tähendab, et isegi hotellides ei osata sõnagi inglise keelt. Hiinas tuleb hakkama saada kehakeelt kasutades ja kui leiad mõne veidikenegi inglise keelt oskava inimese, on tark talt kohe paluda olulisim orienteerumisinfo hiina-inglise keeles paberile panna.

Riisiterrassid asuvad ca 65 km Guilinist põhja poole edasi minnes Longshengis ja see on ca poole päeva retk.

Terrassid on ümbritsetud imelisest külakesest, mis tänaseks on kohalike jaoks muutunud turistide teenindamise keskuseks. Kogu siinne tegevus keerleb turismi ümber ja endisaegsest kohalikule elu-olust ei ole siin muidugi enam palju järgi. Terrasse ääristava oru servas on mitmeid pildistamise platvorme, kust saad teha foto kaunite terrasside taustal. Kaaslaseks saad võtta ka kohaliku rahvariietes tüdruku, kui värve fotol väheseks jääb. Meil muidugi jäigi...sest viibisime kogu päeva sõna otseses mõttes pilve sees. Ehk siis oli meie saabumise päeval tihe udupilv endasse mässinud nii küla kui maalilised terrassid.

Kujutlusvõimet on aga päris lihtne käivitada, sest uduste ilmade puhuks on vaateplatvormidele sätitud suured trükitud pannood, mille taustal pilti tehes jääb vägagi realistlik mulje. Kohalikud turistid kasutasid seda võimalust usinalt.

Sadade aastate jooksul kohalike poolt loodud terrassid tõusevad astmetena mööda mägist kuppelmaastiku ning jätavad tõeliselt maagilise mulje. Justkui oleks tegemist imepeene tušijoonistusega, kus mustad äärisjooned kollakas-rohelise ribaga vahelduvad.

Lõuna võtsime kohalikus külarestoranis, mis oli ehitatud elumaja katusele. Traditsiooniline roog on siin lahtisel tulel bambusevarresse surutud aurutatud riis, millesse on segatud seeni või lihatükikesi ja juurvilju. Oli vaga maitsev. Soojasaamiseks võtsime kuuma rohelise tee kõrvale. Niiskus puges ikka vaga tõhusalt naha vahele ja kuumast teest oli sellest võitu saamiseks palju abi.

Lõunasöögi kõrvale rullisid oma juukseid meie rõõmuks endal lahti kohalikud rahvariietes näitsikud, kes on kuulsad oma pikkade juuste poolest. Nimelt on siinsetel naistel juba sajandeid traditsiooniks lõigata juukseid vaid 1 kord elus / 18 aastaseks saamisel. Seejärel seotakse saak patsi ja hakatakse uut patsi kasvatama. Kui juuksed juba küllaldaselt pikad, punutakse nooruspõlve pats sinna külge ja seotakse pea peale kokku. Kui sünnib laps, seotakse otsa ette endale ka juustest krunn, mis on kõigile märgiks, et tegemist on nüüd juba emaga.

Tagasiteel tegime kohustusliku turistipeatuse teekasvanduses ja kuulasime lugusid/legende kaheksa teesordi sünnist. Kuna väljas oli jätkuvalt külm ja niiske, oli see vägagi mõnus vahepala.

Õhtul jalutasime jõeäärses linnapargis, mida ehib elevandi londi kujuline kalju ehk Elephant Trunk Hill. Kui nime ei teaks, ei saaks küll arugi, kust see nimi on voetud. No aga vaadake ja veenduge ise:

Lisaks riisiterrassidele tuntakse Guilini piirkonda ka erilise kujuga mägede poolest. Kõige paremad vaated avanevad jõe pealt ja nende imetlemiseks tehakse siin laevakruiise Guilinist mööda Li jõge Yangshuosse. Maed on tõesti erilised ja müstilised, tõustes lamedalt maapinnalt püstloodis üles. Sellised karstilised mäetipud on tekkinud erosiooni tulemusena mitmete miljonite aastate jooksule olles olnud kunagi merepõhjaks. Vaga võimas vaatepilt!

Laevakruiisi lõppedes Yangshuos tegime sõidu bambuspaadiga ja käisime vaatamas kohaliku rahva elust pajatavat välietendust. Etendust mängitakse järvel ja igal õhtul vaatab seda ca 3000 inimest. Tegemist on väga kõrgel tasemel seatud lavastusega, kus teeb kaasa 600 näitlejat. Kaasatud on meisterlikud trikid vee kohal ja värviline vaatepilt on ülev. Lavadekoratsioonideks on järve taustal asuvad karstimäed, mis on erinevates värvitoonides välja valgustatud.

Guilinist ja Yangshuost siirdusime edasi Hiina provintsi Yunnani, mis on tuntud oma väga kireva etnilise koosluse poolest. Vahemaid saab siin läbida nii bussi kui ka rongiga, aga eelistasime ise aja kokkuhoiu mõttes siiski lennukit.

Jõudsime kohale õhtupimeduses, mil viimane taksogi oli juba koju läinud. Leidsime lisaistmetega jalgrattur-taksisti ja ta sõidutas meid lähima vanalinna hostelini. Lijiang vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja ning on tõenaoliselt kõige paremini säilinud vanalinn Hiinas. Vanalinn jättis tõeliselt imelise elamuse. Saabusime nagu muinasjuttu. Kahekorruselised iidsed rohkete nikerdustega puidust majad, ülesse keerduvate otstega katused, kaunilt töödeldud puituksed ja eenduvad rõdud lõid äärmiselt meeleoluka atmosfääri. Ning kui siia lisada veel kitsad munakiviteed ja kogu linna läbiva veekanalite võrgustiku, oli vaatepilt täiuse lähedane.

Lijiang on koduks Tiibetist pärinevatele Naxidele, kelle šamaanid, Dongbad, lõid juba tuhat aastat tagasi kirjakeele, mis sisaldab rohkem kui 1300 piktoglüüfi. See on ainuke hieroglüüfiline keel, mis on tänini veel kasutusel. Naxide religioon on segu Tiibeti budismist, Islamist ja Taoismist. Kohapeal on võimalik tutvuda ka Naxide iidse muusikaga, mida esitab paarikümnest inimesest koosnev orkester. Vaga mõjus!

Hulkusime terve järgmise päeva mööda kitsaid tänavaid ja nautisime kohalikes restoranides Naxi roogasid. Viimased on tõesti hõrgutavad – peatoiduseks loomulikult riis, aga lisanditena erinevad juurviljad suurepärastes kastmetes nii et vaata, et pulkasid alla ei neela. Nii nagu head veini ei saa juua kruusist, ei saa süüa ka siinseid kohalikke sööke noa ja kahvliga. Midagi ei ole teha, lihtsalt pulkadega süües maitsevad nad paremini.

Kogu Lijiangi ümbrus on täis mitmeid matkaradu ja loodusvaateid, mis loovad võimaluse siin 2-3 päevaseid matku ette võtta. Olime just päevaplaanile mõtlemas kui Lijiangi turuplatsil kõnetasid meid Richard ja Li. Tegemist on kohaliku Naxi perekonnaga, kes korraldab omal käel reise kohalikesse küladesse ja kloostritesse.

Nende ettepanek minna koos külasid vaatama tundus ahvatlev ja nii me õnge läksimegi. Selgus, et tegemist on tõeliselt heade giididega, kelle põhieesmärgiks on näidata külalistele seda, mis jääb tavaturistide teest kõrvale. Kuna nad on ise kohalikud, avanesid meile kõik uksed, mille taha viivukski seisma jäime.

Lijiangist lääne suunas, viie tunni bussisõidu kaugusel Erhai Hu järve lähistel, asub Dali. Siia tullakse imetlema järve-äärsete rahvaste elu ja nautima looduslähedast mägimaastikku. Linna enda sümboliks on aga kolm pagodat, mida külastavad pidevalt hiina turistide hordid. Rännumehed peavad sissepääsupiletit reeglina kalliks ning piirduvad vaid sissepääsuväravast avaneva vaatega.

Linnapanoraami nautimiseks on mägedesse ehitatud ka köistee, mis meie sealoleku ajal oli aga remondi tõttu suletud. Dali keskuses asub mõnus kohvikute ja hostelite tänav, kus saime kokku erinevate rännumeestega.

Ühel keskpäevasel tunnil, kui hommikusest jahedast kümnest kraadist oli taas saanud kõrvetav kolmkümmend kraadi, sai meile üha rohkem selgeks, et kuigi piirkond, kus asume, on küll suurepärane, siis hoolimata sellest, kisub meid siiski üha rohkem soov liikuda soojematele laiuskraadidele. Algsete plaanide kohaselt pidime liikuma mööda maad lõuna Yunnanisse ja sealt edasi mööda maad Laosesse. Vesteldes aga kohalike rännumeestega, hakkas meile üha rohkem meeldima idee minna Birmasse. Tegelikult sai seda mõtet kaalutud ka juba paar kuud tagasi, kui kodus oma reisisihte paika panime. Sel ajal aga olid Birmas käimas üleriigilised rahutused, mistõttu arvasime, et ilmselt oleks mõttekas Birma seekord programmist välja jätta.

Lõpliku valiku otsustas siiski lennupiletite saadavus. Kuna otselendu Luang Prabangi (Laoses) ei olnud, aga koheselt oli saadaval lend Manadlaysse, siis see otsustas ka edasise sõiduplaani.

Tiirutasime veel samal päeval mööda Dali vanalinna tänavaid ning võtsime viimast. Õhtul haarasime oma kaks kotti ning sõitsime öise rongiga Kumingi, kust viisa saada ning jõulud vastu võtta. Rongisõit oli väga sujuv ja vaid esimene hetk oli veidi üllatav kui elumaja kõrgune lõputult pikk kahekordne terashiiglane meie ette veeres. Kohalikud kribasid aga kõik organiseerunult vedurite ustest sisse ja tõmbasid meidki justkui tolmuimejana endaga kaasa.

Kunming on 3,5 miljoni elanikuga Yunnani keskus ja peaasjalikult väravaks edasistele reisisihtidele. Linnas endas suurt midagi teha ei ole. See on rohkem autodele, kui jalakäijatele mõeldud. Suured mastaapsed tänavad ja ringteed teevad liikumise väga keeruliseks ja ebamugavaks.

Birma viisadega läks üllatavalt libedasti, kolm tundi ning templid olid passis. Ka ööbimiskoha leidsime suht kiirelt. Meie üllatuseks olid ümbruskaudsed restoranid väga põhjalikult jõulutemaatika üles võtnud. See tundub kaasaegses Hiinas selline moe asi olevat, et kliente restoranidesse saata. Umbes nagu meil Halloweeni tähistamine.

Viimaseks sündmuseks meile Hiinas jäi Shilini külastamine (Hiina keeles Kivimets). Käesoleva aasta juuni kuus UNESCO looduspärandi nimistusse arvatud geoloogia park asub sadakond kilomeetrit Kunmingist lääne pool ja hoolimata turistide rohkusest, on siiski huvitav ja kaunis piirkond. Karstilised kivimassiivid, mis kasvavad püstloodis välja maa seest, olid väga müstilise välimusega ning suurepäraseks lõpppunktiks meie seekordsele Lõuna-Hiina tuuritamistele.